Kuidas Piretist sai merejänes

Töönarkomaan nagu ma olen, ei saa ma ka puhkuse ajal niisama käed rüpes kodus lakke vahtida, vaid suutsin endale vähemalt osa aega ühiskondlikult kasulikult ja seiklushimu rahuldavalt ära planeerida. No ega mul kodus oma nelja seina vahel midagi poppi ja põnevat laes vahtida ei olegi. Ühesõnaga, 23.-30.06 olen koos Kairiga Keri saarel vabatahtlik saarevaht.

Keri saare kohta saab lähemalt lugeda www.keri.ee. Tegu on ühe pisikese ja kõrvalise saarega, mandrist üsna kaugel, nii et väga tihti turiste siia ei satu. Kõige lähem saar on Prangli, millega mul on ka seotud üsna meeldivad mälestused. Kuidas ma siia saarevahiks sattusin, on pikem lugu, aga ütleme nii, et tutvused.

Hetkel, kui seda päevikut kirjutan, istun endise majakavahi maja ees pingil, naudin õhtuseid eelviimaseid mahedalt paitavaid päiksekiiri, mis on oma keskpäevase intensiivsuse kaotanud ja kuulan kõrvu teritades, kas Prangli poolt kostuvaid helisid võiks juba liigitada algavaks jaanitümakaks või on tegu veel kajakate kisast kurdistunud kuulmismeele pettega..Peab tunnistama, et tunnen ennast siin juba üsna koduselt ja mugavalt:).

Aga alustaks ehk algusest. Või ehk täna hommikusest saarelesõidust. Kohtumispunktiks oli meil määratud Pirita sadama Alexela tankla. Peale mõningast seiklemist ja mõnda telefonikõnet oli tankla täiesti leitav. Oodatust raskemaks osutus õige paadimehe leidmine. Pidime otsima kollast (!) paati blondi juhiga. Esimene mees keda kohtasime, oligi noor ponks blond poiss, küll mitte kollase paadiga, kes minu ligiujumise ja Keri-teemalise päringu peale naeratas ja küsis kerge hämminguga, kas me tahame otsekohe Kerile saada. Ootasime siis veel natuke ja peagi jõudis kohale ka õige paadimees, mitte küll nii blond kui too esimene, aga täitsa abivalmis ja asjalik. Telefonist tuttav Peep ja veel mõned huvilised laekusid ka üsna varsti.

Päästevestid selga, tuulejakid alla ja reis kollasel mootorpaadil võis alata. Esialgu, kui paat nina püsti tõstis ja sadamast vaikselt välja popsutas, oli väga äge, kohe meenusid möödundsuvised purjetamisseiklused Bodenseel. Avamerele jõudes ja siis kui paat endast vist küll viimased sõlmed välja pigistas, et noortele daamidele muljet avaldada, oli korraks küll jube ja õudne ja tore korraga. Ainsaks miinuseks oli tugev tuul, mis käed-jalad üsna kananahale hirmutas. Aga 30 kilomeetrit läbiti üsna kiiresti, kõige rohkem läks ehk poolteist tundi, ja jõudsimegi saarele, millega siiani tuttav vaid nternetifotode kaudu. Esimesed muljed: saare taimestik on üsna metsik, siin levib spetsiifiline linnusita hais, samas on saar ootamatult suur ja päris kena, siin on mitmeid huvitavaid hooneid, mis äratavad minus uudishimu, uudishimu.

Peep ja co tegid meile ekskursiooni saarel tema täies ulatuses (no nii palju kui 3 ha lubasid, eksju). Ja tegelikult on siin üsna palju põnevat, mida uudistada :).