nuuks

On jah eelviimane päev. Täitsa kurb on ära minna. On muidugi asju mida ma kindlasti taga igatsema ei hakka, nagu maja hallitavad seinad. Aga neid pisikestest kajakapoegadest, armsatest pontsakatest päntajalgadest, on küll kahju lahkuda. Täna õhtul on kajakad isegi imeliselt vaiksed, justkui aimaksid ette, et homme tuleb paat meile järgi ja nad saavad ühe päeva rahus ja üksinduses saarel peremehetseda, enne kui järgmine saarevaht saabub.

Mina olen siin selle puhkusereziimiga nii ära harjunud, et võiks küll veel paar päeva rahulikult lebotada, nüüd on suurem väsimus välja magatud ja päevituse kohapealt võib ka juba rahulikumalt võtta, nii et jätkuks energiat ka muude asjade jaoks. Kairit ootab kolmapäeval juba töö ja ilmselt ongi hea lahkuda siis, kui veel piisavalt põnev on. Noh ja toidu- ja veetagavarad on ka muidugi üsna napiks jäänud. Mulle istub selline saarevahi elu päris hästi, niikaua kui internet on olemas ei igatse ma eriti muud maailma ja tsivilisatsiooni hüvesid taga. Mul oleks nagu oma elu siin ja kuskil mere taga elab Tallinn oma elu.
Kairi juba pakib, ma ilmselt jätan selle homseks. Pealegi pole veel selge, mis kell meile järgi tullakse. Helistasin just ja siis lubati alles asja uurima hakata.
Aga praegu läheneb saarele üks valge skuuter üsna suure kiirusega, nii et tuleb esindusrõivad selga panna, nõud ära pesta ja igaks juhuks külaliste vastuvõtuks valmistuda.