õhtune chill

Raskest päevatööst väsinuna taandusin tuppa arvuti taha, et oma viimaste energiavarudega meie seikluste andunud jälgijatele lühidalt teada anda, et oleme veel elus.

Einoh, tegelikult istun jälle maja ees pingil (see on saarel strateegiline koht, sest esiteks on kõik lähenevad meresõidukid nagu peo peal näha ja teiseks ei puhu siin kunagi tuult, seega on tegu kogu saare kõige soojema ja päiksepaistelisema kohaga) ja ootan kuni Kairil pannkoogid valmis saavad. Raske päevatöö oli öeldud irooniaga, kuigi kuskil kella kahe paiku, kui saabusid tänase päeva teised külalised ja esimesed ei olnud veel jõudnud ära minna, küll ohkasime, et säh sulle üksikut saart! Eks saarevahi ülesandeks ole ka külaliste tervitamine ja neile saare näitamine. Mis ei olegi nii lihtne, eriti kui külaliseks on tugevate jaanipeo jääknähtudega keskealine töötu soome kalamees oma kahe teismelise tütrega või neli kohalikku jõmmi Prangli saarelt, keda Keri saarel ringi vaatamisest rohkem huvitas, mis tingimustel siin sauna saab ja kui kaua kenad näitsikud saarel veel viibivad. Kuna Kairi sauna koha pealt nad paika pani, teatades, et sauna saab ainult siis kui omad puud kaasas on (sain alles hiljem teada, et Prangli saare huumorivaramus on see väga kahemõtteline) ja mina turistidele kohvi keemast keeldusin, otsustasid jõmmid mõnel teisel naabersaarel oma õnne edasi otsida.

Meie esimesel külalisel ei olnud aga kuhugi kiiret, peale meie eksklusiivset ingliskeelset ekskursiooni Keri saare vaatamisväärsustest, mis talle väga meeldis, aga mille jooksul ta ka iga jutu lõpus välja jõudis sinna, kui tore oleks ikka meiega koos sauna minne, asutas ta ennast meie vahele pingile istuma, suitsetas kõigepealt ühe joindi, siis jõi peaparanduseks veel ühe õlle ja filosofeeris veel natuke aega elu ja saareelu üle. Kannatasime teda päris mitu tundi välja, lõpuks pääsesime tast ettekäändel, et meil on nüüd aeg hakata lõunat valmistama ja tegutsema. Kild on see, et tüüp tuli pranglilt sõudepaadiga, ma ei tea kas tal tõesti kütust ei olnud, või tahtis ta lihtsalt oma meremeheoskusi demonstreerida.

Mmm, tunnen juba pannkoogilõhna! Tahtsin veel lisada, et meid turvatakse siin saarel päris hästi. eile õhtul helistati ja küsiti, kas saime väikse generaatori lahti ja tuulegeneraatori elektrisüsteemi sisse lülitatud (Kairi juba mainis, mispärast see küsitavusi tekitas). Täna helistati ja küsiti, kes need ingliskeelsed külalised on. Tuli välja, et majaka tornis olev veebikaamera oli salvestanud ka Kairi häält, kui ta parajasti inglise keeles meie põhjanaabritele traktori saagat tutvustas. Nii et kohe on teada, mis ja kus keegi siin liigub! Valvas Suur Silm jälgib meid. Täna õnnestus ka mul lõpuks enda arvutist veebikaamera leheküljelt enda rannal vehkimist näha. Õnneks ei ole tegu lähivõtetega, nii et bikiinides võib siin ringi lasta küll! Mida me usinasti ka tegime terve õhtupooliku, kui meie külalised lõpuks lahkunud olid. Loodame, et jutud ja pildid Keri saare naissaarevahtidest Pranglil liiga kiiresti ei levi, nii et igast ilmakaarest kokku meid vaatama sõutakse. Sest põhivaatamisväärsus on ju ikkagi saar ise. Ja üksiku saare tunne pole veel saanudki tekkida!

Aga muidu on chill ja sellise puhkusega võibki liiga hästi ära harjuda. Lähed magama millal tahad, tõused üles, millal tahad, sööd kui tahad ja millal tahad. Ei mingeid kohustusi (peale turistide), ainult päike ja lebo. Hea elu meil siin :)